Embrüotehnoloogia

4.detsembril käisimeMaaülikoolis ning viibisime sigimisbioloogia osakonnas, kus räägiti meile embrütehnoloodiast ja kloonimisest.Alguses pidasid meile loengu Ülle Jaakma ja Mario Plaas embrüotehnoloogiast üldiselt ning siis saime ka ise proovida lehma munasarjast munarakke kätte saada. See käis süstla abil, mis torgati munasarja ja seejärel tuli rakukesi süstlasse tõmmata. Siis pandi kätte saadud vedelik mikroskoobi alla, et uurida, kas saime ikka rakud kätte.Embrüosiirdamisalastes uuringutes on kasutatud kokku üle 3500 embrüo ja munaraku ning uuringute ja meetodi rakendamise tulemusena on sündinud üle 1000 vasika. Keskmiselt on saadud 6 siirdamiskõlblikku embrüot doonori kohta ning retsipientide tiinestumus on olnud keskmiselt 67%. Kõige suurem ühelt lehmalt ühe ET-tsükliga saadud järglaste arv on seni 15.(Embrüosiirdamist kasutatakse väärtuslikelt emasloomadelt suurema arvu järglaste saamiseks ja karja geneetilise potentsiaali kiiremaks tõstmiseks; ühelt tõult teisele ülemineku kiirendamiseks ja haruldaste loomatõugude arvukuse säilitamiseks).

Enesehinnang

Ma arvan, et sellel kursusel mul eriti õnnestumusi ei olnudki :).Suurimaks ebaõnnestumiseks pean ma kindlasti tööde hindeid.Tööd olid minu jaoks suhteliselt rasked ning teemad olid keerulised, millest eriti midagi aru ei saanud.Ma arvan et üks huvitamatest teemadest oli see piima värk ja raske teema oli kahtlemata DNA määramine ning uurimine.Kindlasti oleks võinud teemadesse rohkem süveneda ning siis poleks vb teemad nii keerukad olnud kaasaarvatud tööd. Teemade kasutamiste kohta igapäeava elust kahjuks näiteid tuua ei oska.Sellest mida ma juurde õppisin on mul teemade kaupa blogisse kitjutatud.Õpetajale mul ka ettepanekuid pole.

Veregrupide määramine

3 päeva pärast Zooloogia külastust toimus taaskordne visiit Zooloogiamuuseumi. Kuid seekord tutvuti rohkem veregruppide määramisega ning vere endaga ja ka bakteritega. Kahjuks ei õnnestunud mul järjekordselt muuseumi külastada.

Juba 18. saj tehti katseid kasutada ühe inimese verd teise inimese ravimiseks, kuid nende katsete tulemused jäid mõistatuslikeks, sest ainult üksikutel juhtudel täheldati vereülekande tervendavat toimet. Paljudele haigetele lõppes see surmaga. Uurimuste tulemusena selgus, et eduka vereülekande tegemiseks peavad patsiendi ja doonori vered omavahel sobima, st patsiendil ja doonoril peavad olema võimalikult sarnased veregrupid.

Veregruppide eristamise aluseks on veres esinevad spetsiaalsed ained – antigeenid ja antikehad. Veregruppide antigeenid on punalibledel, antikehad aga vereplasmas. Käesolevaks ajaks on teada rohkem kui 17 erinevat veregrupisüsteemi, mille igas süsteemis on palju erinevaid antigeene.

AB0-süsteem
Vereülekande seisukohalt kõige tähtsam on AB0-süsteem. AB0-süsteemi antigeene on kaks – A ja B. Veregrupp AB0-süsteemis sõltub sellest, milline antigeen on punalibledel. On neli võimalust:

• punalibledel on antigeen A, siis on veregrupp A
• punalibledel on antigeen B, siis on veregrupp B
• punalibledel on antigeen A ja B, siis on veregrupp AB
• punalibledel pole antigeeni A ega B, siis on veregrupp 0

Esimese eluaasta jooksul moodustuvad veres AB0-antikehad puuduva antigeeni vastu.

Inimesel veregrupiga
A on antikehad antigeen B vastu, neid nimetatakse anti-B antikehadeks;
B on antikehad antigeen A vastu, neid nimetatakse anti-A antikehadeks;
AB antikehad puuduvad;
0 on antikehad antigeenide A ja B vastu, neid nimetatakse anti-A ja anti-B antikehadeks.
Veregrupp on pärilik ja elu jooksul see ei muutu.
Vereülekande puhul peab jälgima, et patsient saaks sellist verekomponenti, mille vastu tal antikehi ei ole. Vastasel juhul tekib antigeen-antikeha reaktsioon, mis viib ülekantud punaliblede lõhustumisele.

Rh-süsteem on teine vereülekande seisukohalt väga oluline süsteem. Tänapäeval tuntakse üle 40 erineva Rh-süsteemi antigeeni. Olulisemad nendest on D-, C-, E-, c- ja e-antigeen. D-antigeen on Rh-süsteemi kõige tähtsam antigeen, mille esinemise järgi punalibledes jagunevad inimesed:

• Rh-D positiivsed (punalibledel on D-antigeen)
• Rh-D negatiivsed (punalibledel puudub D-antigeen)

Eestis on elanikkonnast umbes 83 % Rh-D positiivsed, ülejäänud 17 % on Rh-D negatiivsed. Vereülekande puhul tuleb alati jälgida, et Rh D-negatiivne haige saaks Rh D-negatiivse doonori vere. Vastasel korral võivad tekkida haigel D- antigeeni vastased antikehad, mis järgnevate vereülekannete puhul tekitavad vereülekandejärgseid tüsistusi. D-antigeeni vastased antikehad on ka kõige sagedasemad vastsündinu hemolüütilise tõve põhjustajaks kui Rh-D negatiivsel emal sünnib Rh-D positiivne laps.

Kell-süsteemiga tuleb vereülekande puhul samuti arvestada. Selles süsteemis on tänaseks avastatud üle kümne erineva antigeeni. Kõige tähtsam nendest on K-antigeen. Inimesed, kelle punalibledel see antigeen esineb, on K-positiivsed. Neid on umbes 9% elanikkonnast, ülejäänud 91 % on K-negatiivsed, sest neil puudub punalibledel K-antigeen. K-positiivse doonori vere ülekandmisel K-negatiivsele haigele võivad haigel tekkida K-antigeeni vastased antikehad, mis järgmiste vereülekannete puhul põhjustavad haigele juba raskeid vereülekandejärgseid reaktsioone. K-negatiivsel emal tekkinud K-antigeeni vastased antikehad on ka vastsündinu hemolüütilise tõve põhjuseks K-positiivse lapse sünni korral.

Peale nimetatud kolme süsteemi on vereülekandel tähtsad veel Kidd-, Duffy-, Lewis-, P-, MNS-, ja Lutheran-süsteem paljude erinevate antigeenidega.
Kokkuvõttes võib julgesti väita, et ei ole maailmas kaht inimest täiesti kokkulangeva veregruppide pildiga. Seepärast peab enne iga vereülekannet sooritama seroloogilised sobivusproovid doonori ja patsiendi verega. Sel puhul segatakse omavahel kokku patsiendi seerum ja doonori punalibled. Kui tekib punaliblede kokkukleepumine, on doonori veri haigele ülekandeks sobimatu.

Reeglina tehakse vereülekanne AB0-le sobivalt, kuid erakorraliste situatsioonide lahendamisel võib teha ka asendusi.

Patsiendi veregrupp	Sobiva doonori veregrupp
A	A või 0
B	B või 0
AB	B, AB, 0
0	0

AB-veregrupiga patsiendile võib üle kanda kõikide veregruppide punaliblesid, seega võib teda nimetada universaalseks patsiendiks.
0-veregrupiga Rh D negatiivset doonorit võib nimetada universaalseks doonoriks, kuna tema punalibled sobivad ülekandeks kõikidele patsientidele.

Veregruppide esinemissagedus Eestis
A Rh pos	31 %	A Rh neg	4,5 %
B Rh pos	20 %	B Rh neg	3 %
AB Rh pos	6 %	AB Rh neg	1 %
0 Rh pos	30 %	0 Rh neg	4,5 %

Ainult veregrupi järgi ei saa isadust tuvastada, kuid reeglina päranduvad veregrupid järgnevalt:

Vanemad	Lapsed
0 + 0	0
0 + A	0 või A
0 + B	0 või B
0 + AB	A või B
A + A	A või 0
A + B	0, A, B või AB
A + AB	A, B või AB
B + B	B või 0
B + AB	A, B või AB
AB + AB	A, B või AB
Rh D pos + Rh D pos	Rh D pos või Rh D neg
Rh D pos + Rh D neg	Rh D pos või Rh D neg
Rh D neg + Rh D neg	Rh D neg

Geeni-, vere- ja bakteri praktikum TÜ loodusmuuseumis

14. novembril käisime TÜ Loodusmuuseumis geenipraktikumil, kus meile tutvustati meile geenitehnoloogiat ja selleks vajalikke tööriistu.

Esmalt tuleks ära märkida, et kõik katsed tehakse mikro (µ) skaalal (o,ooooo1), kuna suuremates kogustes oleks see lihtsalt katsematerjalide raiskamine ning selleks kasutataksegi automaatpippette (näiteks 100-1000µl; 100-200µl; 10-100µl; 0,01-20µl; 0,01-10µl jne. ning kindlalt tuleb öelda, et antud pipetid on väga kallid ja mida väiksem skaala seda suurem hind).

Meile anti aega pipettidega tutvumiseks ja seejärel anti meile kätte tööjuhend, mille peal olid täpsed juhised töö tegemiseks. 1,5 milliliitrisesse tuubi (või tjuubi nagu meie õpetaja Kaarel pidevalt ütles) tuli kokku pipeteerida:
7µl vett
1µl lõigatavat vektrorit (antud juhul ühe kahjutuks tehtud bakteriofaagi e. bakteri viiruse nö. DNA)
1µl puhvrit (aine, mis tekitab õige keskkonna katse läbiviimiseks ning kui ma õigesti mäletan oli see tavaliselt leeline)
2µl ensüümi (aine, mis vektorit lõikuma hakkab, minul oli selleks XHOI)
ja hiljem ka 3µl sinist värvi

Esimesed neli asja kokku segatud ja vuugitud, läks tuub inkubaatorisse, et selle sees olevad ained reageerima hakkaksid ning meile seletati lähemalt kõigest sellest mida me tegime. Nimelt me lõikasime bakteriofaagi DNA'd ning erinevad ensüümid lõikasid neid erinevates kohtades erinev arv kordi, mida pärast ka hiljem näha oli.

Aga selle 15min. sees, kui tuubid veel inkubaatoris olid ja meile oli ära seletatud miks, sai käia ka õhukülvi tegemas. Õhukülv on mikroorganismide õhu teel kogumine Petri tassile, kus on nende jaoks vajalik sööde, mis koosneb süsivesikutest, valkudest, mineraalainetest ja seerumist. Sellega pidavat saama enam vähem määrata õhu puhtust.

Kui tuubid inkubaatorist välja tulid sai sinna lisada sinise värvi, et tulemus pärast paremini näha oleks. Peale värvi lisamist sai iga õpilane ise proovida pipetiga oma tuubi sees oleva ainete segu vesivanni geeli sisse lasta, kus toimus elektrolüüs ning peale veidikest ootamist sai tulemust väga ilusasti näha.Selline oli siis katse tulemus UV valguses. Minu oma on nendest neljast keskmisest üksikust teine. See pilt näitab mõneti ära ka, mis tüüpi ensüümid kellelgi olnud on. Mida pikemaks venis see riba, seda rohkem lõikas ensüüm vektorit. Minu omal tegi ensüüm vektoris ühe lõike ning seetõttu see ainult ühes kohas hästi eredalt näha ongi.

Antud osa praktikumist oli minu meelest vägagi kasulik, kuna ma sain palju uut teada geenitehnoloogiast ning sellega seotud masinatest ja protsessidest. Samuti oli väga ilus näha, kuidas oma katse tulemused välja tulid.